Juuli

Elu on hakkanud positiivselt arenema. Minu ellu on tekkinud üks väga armas inimene. On küll  mulk, aga ikkagi inimene. Oleme igapäevaselt suhelnud terve kuu. Video teel on meie blogid päris toredad olnud. Oleme külastanud rabasid, vaatlustorne  ja purksi söönud. Elu on muutunud põnevaks. Minu sees on nagu lõke mis heleda leegiga põleb. Mannu tuleb ja paneb uue sületäie puid jälle juurde. Kas see ongi siis armastus?
Mis siis edasi? Kui olla aus, siis ei teagi. Eks naudime seda toredust ja vaatame.

Olen elanud 45 aastat ja natuke peale.

Ma pole postitanud juba ammu. Lausa 5 aastat. Miks? Ju pole hing seda teha tahtnud. Olen küll lugenud oma vanu postitusi.
Mis on selle viie elatud aastaga juhtunud? Kui nüüd järele mõelda, siis rohkem kui kolhoosi viisaastaku plaanis.
Olen elanud toredad aastad Rõuges, koos toredate inimestega. Olen pidanud jäneseid ja kanu. Olen olnud ja kuulunud motomeeste klubisse. Olen reisinud ja elu nautinud. kuhu ma olen oma viisaastakuga jõudnud? 1.mai sai aasta kus ma enam ei suitseta, sai täis aasta kus ma elan oma toredas haagiselamus ja saanud täis aeg kus ma olen jälle üksi.
Ma pole hingelt üksi, ma elan üksi. Nüüd ma valetan, mul on isane kass Helga, kass kes tuli minu ellu eelmise aasta novembris.
Moto meheks olen ma ikka jäänud ja jäängi.
1.mai 2019 on olnud minu elus pöördeline, see on toonud minu ellu palju uut ja tagasi on tulnud mina ise. Mina kes läks kaduma 13 aastat tagasi.  Mul on hea meel, et olen leidnud end, nüüd olen ja püüan elada enese jaoks ja nautida seda mis mul on. Ma olen õnnelik.