Nädalavahetuse toimetused.

Tegin jälle väikseid muudatusi oma väikeses toas. Vahetsain välja päevi näinud diivani. Asemele tuli välivoodi moodi moodustis. Autost välja tõstes tõmbasin selja ära. Nüüd pole kaks päeva korralikult magada saanud. Leidsin vanast garaažist omale puust riiuli mille värvisin üle ja sai oma retro helitehnika sinna paigutatud. Ruumi tuli kohe juurde. Ilm on ka mõnusalt talvine -4 ja tuleb õrnalt lund. See nädal on ka küllaltki töine kuna nädalavahetusel tuleb NAK kursus läbi viia. Triinu kutsus Rõugesse Riho Sibulat kuulama, lähen kindlasti. Muud uut nagu polegi viimasel ajal juhtunud. Võtan elu positiivselt.

Veeohutus

Sai siis nädalavahetusel osaletud toredal üritusel Veeohutuse seminar.
Enamus ajast veetsime basseinis. Ütlen ausalt uppuja päästmine on uppuja enda asi. Juhul kui mina peaksin kedagi päästma. Kedagi praktiliselt päästa pole naljaasi. Selleks on vaja ikka kõvasti julgust ja jõudu. Ise kogedes ja proovides saad aru, upujani kohale ujuda ja siis koos temaga veel tagasi, raisk no mitte ei jõua.
Eile sai jälle Triinu tsiklit lihvitud elamine tolmu täis. Igati töökas nädalavahetus oli..

Jaanuar

Uut ei ole siin ilmas miskit. Olen kolinud jälle garaazi alla elama. Miski luksus see muidugi pole, aga palju inimesele ikka vaja on. Miski päev koos kohvi juues, üritasime aru saada, mis siis valesti läks. Täit tõde välja ei tulnudki. Sain peale jutuajamist sõnumi ;saavutasin enda jaoks selguse. Oli veel lahtisi otsi. Sain hingerahu ja lähen oma rada. Sulle head teed;. 12 jaanuar sai ametlikult kümme aastat koos elatud, nüüdseks on järele jäänud kaheksa aastane Mikk-Markus. Tunduks nagu, et muud me polegi selle aja jooksul saavutanud. See kõik paneb mõtlema. Mis siis edasi? Mõtlesin garaaži nurgas endamisi. Kuu veel ja olen 40, 10 aastat veel ja olen pensionäär ja kui uskuda eesti mehe keskmist eluiga 62. Siis on elu järele jäänud 22 aastat. Mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? Elada edasi 6 ruutmeetrisel elamispinnal, kus talvel hommiku ärgates on 0 kraadi. Vett tood naabrimehe juurest, pesu pesed töö juures, WC see on küla teises otsas. Elu käib tõesti spiraali mööda. Iga kümne aasta tagant ehitad omale uut pesa, kuna kõik eelnevad on jäänud kellelegi teisele. Mis siis jääb endale? Sõduri koti jagu varandust mis on alati endaga kaasas juhuks kui...
Jah ma tõesti vegeteerin siin ilmas, ei too kasu ühiskonnale ja jumal teab kellele või millele veel.
Kummaline on see, et olen leidnud endas rahu. Leidnud lepituse enesega. Inimesed minu ümber, tajuvad, et mul pole aega enam nende jaoks, ma olen eemal ja kättesaamatu. Seda tõesti, kui sa oled elanud elu mõeldes teistele arvestamatta enda huvidega. Siis polegi aega enese jaoks. Aeg enese jaoks on alles siis kui oled voodis pikali ja unistad. Unistused mis ei täitu, aga see on ka ainuke mis sul on.
ÜLEV TUNNE VOOLAB SULEST
VOOGAB PABERILE PEENELE
MIS MÕTET ON SEL KIREL
AEG
KÕIK HÄVITAB
EI MINU LUULE LÄE TRÜKKI
MA OLEN ERAK EGOIST


KUI ETTE AIMAKSIN MA SURMA
KÕIK
PÕLETAKSIN
KUI LEIDUKS JÕUDU
PALJU PIKEMALT EI MÕTLEKS
MULLE POLE VAJA AU EI KUULSUST


MA ELASIN OMA AJAS
EI TULEVASED PÕLVED SAAGI MÕISTA MIND
MA OLEN
ERAK EGOIST
PÕLETAKSIN TUHAKS KÕIK


Kummaline on just see, et ma ise olen selle kõigega rahul, sellega mis mul praegu on, ehk siis polegi midagi. Ja miks see kõiki teisi häirib ja närib? Seda nimetatakse vist hoolivuseks. Mida mul pole kunagi olnud, noh üks tark inimene väitis nii. Jah mul pole tõesti kõiki iseloomujooni mis käivad kokku selle ühiskonnaga. Kas selle pärast peab mind kohe seina äärde panema? Mõtted, mõtted, mõtted.
Aga homme sõidan Jõgevale  Lõuna pääste vabatahtlike veeohutuse seminarile. Edasi tagasi 240km. Tundub et jaanuari lõpp tuleb töö juures ööbida. enese eelarve on see mis seab teatud raamid. Nii liikumisele, elamisele kui ka muule, et välja paista õnneliku inimesena teiste silmis.