Masendus

Absoluutset tõde pole
kes ütles
mis on tõde
mis on vale
kes ütles
kuidas elada
kuidas õige on
õiget elu pole
see vist meelepett.
Olen siis oma eluga jõudnud nii kaugele, et järel pole miskit. Kõik on kadunud ei oskagi kusagilt kinni haarata.

Ülev tunne voolab sulest
voogab paberile peenele
mis mõtet on sel kirel
aeg
kõik hävitab
ei minu luule läe trükki
ma olen erak egoist
kui ette aimaksin ma surma
kõik
põletaksin
kui leiduks jõudu
palju pikemalt ei mõtleks
mulle pole vaja au ei kuulsust

ma elasin oma ajas
ei tulevased põlved saagi mõista mind
ma olen
erak egoist
põletaksin tuhaks kõik.

Nii olen ma kirjutanud täpselt kümme aastat tagasi, tundub, et aeg on ringiga tagasi.

Inimesed halastust
kas ei või jaa

Miks vaikivad suured muusad
kivisse raiutud näod
südamed ja hinged

Ma olen siin
üksi
kesk graniiti
kesk paigale jäänud
tarkust ja tõde
kus keegi pole kellegi
vend õde

Jääb üksikuks minu hõik
veel üks päev
palun veel üks päev

Keegi ei kuule
keegi ei näe

Ma olen üksi
keset tõde

Masendus on see mis toob jälle välja sahtlisse kirjutatud read...........

kevadine

sai siis kolm päeva metsas veedetud. Ilmad on tõsiselt kevadised. Veed vulisevad kraavides, lumi sulab silmnähtavalt. Kohe lahe on olla.