OOD VABADUSELE

vabadust vabadust

nõuan ja palun ja vajan

kuid

hulluks mind peetakse

hulluna veetakse

korvis

läbi linna

raudsete trellide taha

ja kunagi aastate pärast

maetakse maha

antakse orden ja

sõnu ja sõnu

kuid mulle

tänan ei

pole sellist au vaja

Kus algab adrenaliin seal lõppeb mõistus

Vahel mõtlen, et miks ma seda küll teen? Mida ma sellest saan? Kaua ma seda teen?

Üks on kindel, see on oma võimete piiri kompamine. See on ala kus mõistus ja oskus koostööd teevad. Meil on tavaks saanud ütlus ;noored teevad ja siis mõtlevad, vanad mõtlevad ja siis teevad; mina olen oma elu jooksul käinud mõlemat rada. Esimest jälgides olen kaotanud tervise, teis jälgides olen kaotanud julguse. Peale igat suurk kukkumist mõtled ehk aitab, vananedes annavad need mütsakad kindlasti tunda, aga iga kevad lükan ikka ja jälle oma ratta mäest üles ning kihutan alla. Miks? Sest see annab mulle teatud vabadus tunde, adrenaliin möllab, sa sulandud oma sõiduriistaga üheks tervikuks. Saad sina haiget saab ka tema. Eksimusteks siin ruumi pole. See on ala kus väiksemgi rakk peab olema kontrolli all. Iga kurv iga hüpe tunned, et sa suudad veel enamat. Iga aastaga läheb kiirus, hüpped kõik ettearvamatuks. Hüpped mis on põhjatud, sa vaatad seda, tajudas hirmu, aga äkki ei õnnestu. Ja siis see tuleb 6 meetrit alla 15 meetrit õhulendu ja sa maandud nagu foto finisis. Joovastus, kergendus mõnus surin käib läbi, ära tegin. See kordub iga kord kui sa seda teed. Vahel on ka n.ö finiseid kus kõike seda asendab valu, nördimus ja mitu kuud eemalolekut. Aga ikka ja jälle pöördud sa sinna tagasi olenematta mis juhtus.

Meeste mängukannid

Eks igal inimesel ole oma hobi ja salaarmastus. Minu hobiks ja armukeseks on minu auto. Ta imbus minu perre salaja, ilma naise teadmata nagu armukesega ikka tehakse. Ainuke kes minuga seda rõõmu jagab on poeg. Jah ma saan aru, et masinal puudub praktiline väärtus, aga ikkagi toob ta rahuldust minu hinge. Loodan naise pahameelt leevendada sellega, et soetan perre veel ühe sõiduriista kuhu terve pere peale mahub. Samas kardan, et sellega kodune aura ei muutu. Kallid naised teie mehed on ja jäävad poisikesteks kellel peavad olema n.ö riistapikendused. Olgu selleks pikenduseks siis autod, relvad, pudelipõhi, arvutimängud mida iganes. Jah ma saan aru naistest kelle mehed on ööd ja päevad kübermaailmas, mehed kes näevad elu läbi pudelipõhja. Mis on siis minul selle loo moraal? Inimene kes on sünnist saati vasarat ja mutrivõtit käes hoidnud, siis sellisest armukesest loobumine on võimatu.

Hullustele ei

Viimased kuud on elu kuidagi keeruliseks muutunud. Kõige selle taga on muidugi minu püsimatus ja soov olla mina ise. Seda viimast ohjes hoida tundub mulle üle jõu käivat. Olla lastele isa, naisele mees, tööl laitmatu õpetaja, olla kodus vahtida nelja seina j.n.e. Seda kõike on vahel mulle palju. Tahaks sellest kõigest eemale kasvõi tagasi kust tulin, et leida vaikust ja rahu. See on muidugi põgenemine oma probleemidest. Praegu tundub see isegi ainuõige otsusena

Enne surma hõika Kyrie Eleison

täna tõstan pokaali

hõikan toosti

VIVAT MORTUUM

sind ma ei tröösti

kõigile üks

rada okaline käia

oma jumala poole

CAPUT MORTUUM

siis vend

haara relv

üks kahest

sina või mina

jõuab sinna

kust tagasi ei tulda

enne surma

hõika

KYRIE ELEISON

Sa vaatasid

sa vaatasid...

kuid pilk oli külm

sa vaatasid...

pilk kaugusesse suunatud

sa vaatasid...

silmis tühjus läikis vastu mul

sa vaatasid...

otsides ilustuseks sõnu

sa vaatasid...

mööda must.

Ood vabadusele

vabadust vabadust

nõuan ja palun ja vajan

kuid

hulluks mind peetakse

hulluna veetakse

korvis

läbi linna

raudsete trellide taha

ja kunagi aastate pärast

maetakse maha

antakse orden ja

sõnu ja sõnu

kuid mulle

tänan ei

pole sellist au vaja.