Eks igal inimesel ole oma hobi ja salaarmastus. Minu hobiks ja armukeseks on minu auto. Ta imbus minu perre salaja, ilma naise teadmata nagu armukesega ikka tehakse. Ainuke kes minuga seda rõõmu jagab on poeg. Jah ma saan aru, et masinal puudub praktiline väärtus, aga ikkagi toob ta rahuldust minu hinge. Loodan naise pahameelt leevendada sellega, et soetan perre veel ühe sõiduriista kuhu terve pere peale mahub. Samas kardan, et sellega kodune aura ei muutu. Kallid naised teie mehed on ja jäävad poisikesteks kellel peavad olema n.ö riistapikendused. Olgu selleks pikenduseks siis autod, relvad, pudelipõhi, arvutimängud mida iganes. Jah ma saan aru naistest kelle mehed on ööd ja päevad kübermaailmas, mehed kes näevad elu läbi pudelipõhja. Mis on siis minul selle loo moraal? Inimene kes on sünnist saati vasarat ja mutrivõtit käes hoidnud, siis sellisest armukesest loobumine on võimatu.
1 kommentaar:
Meie peres, näed, on armukestega ilusti joone peal - kõik on avalikult silma all (laua peal siis)ja naine omab täpset ülevaadet, kus mees parajasti on! :D Ma olen küll siiani arvanud, et parem las olla "sellised" armukesed kui need "päris" armukesed. Ja igal inimesel võiks olla mõni selline hobi, mis on ainult tema oma ja millega ta saab olla iseendaga. Ainult et tähelepanu jagamise osas tuleb siis omavahel kokku leppida...:P
Postita kommentaar